Harjumused

Harjumus on mingi tegevus või korduv käitumine, mida sa teed regulaarselt – ja enamjaolt automaatselt. Sinu elu on aga just selline nagu ta on, kuna tegid esmalt mingi valiku. Iga tulemuse taga on valik. Iga valik saab alguse käitumisest, millest ajapikku kujuneb harjumus.

Kui sa ei suuda oma harjumusi muuta, siis ei ole probleem sinus, vaid süsteemis, mis juhib sinu igapäevaelu. Halvad harjumused korduvad ja tulevad tagasi uuesti ja uuesti mitte seetõttu, et sa ei taha või suuda muutuda, vaid seetõttu, et sul on vale muutumissüsteem.
Niikaua kui teed valikuid alateadlikult, ei saa sa oma ebatõhusat käitumist teadlikult muuta ega seda tulemuslikuks harjumuseks ümber kujundada.
Kuna lõpptulemus sõltub hetke valikutest, on sul erakordne vägi muuta elu, tehes teisi valikuid. Samm-sammult, päev-päevalt kujundavad valikud käitumist, kuni neist saavad harjumused, mille kordamine teeb need püsivaks. Kaotamine on harjumus. Nõndasamuti võitmine. Nüüd on aeg tegutseda, et püsivalt juurduvad võiduharjumused saaksid ka sinu elu osaks. Kõrvalda sind kahjustavad ning võta omaks vajalikud positiivsed harjumused ja saadki elada soovitud elu, piiriks on vaid kujutlusvõime.

Üks elukogenud õpetaja jalutas koos õpilasega metsas ning peatus pisikese puu ees. „Tõmba see võsu maast välja,“ juhendas ta õpilast, näidates näpuga võrsele, mis oli just nina maa seest välja pistnud. Nooruk sai sellega kergesti hakkama, võrse jäigi näppude vahele. „Aga nüüd tõmba see välja,“ ütles õpetaja, viidates rohkem juurdunud taimele, mis oli kasvanud poisi põlve kõrguseni. Natuke pingutust ja poiss sikutaski puukese koos juurtega maast välja. „Ja nüüd see,“ andis õpetaja noogutusega märku, osutades pilguga hästi juurdunud igihalja puu poole, mis oli sama pikk kui õpilane. Suure pingutusega, koondades kogu tähelepanu ja jõu ülesandele ning kasutades toikaid ja kive, sai ta lõpuks jonnakatest juurtest jagu ning puu andis järele. „Aga nüüd,“ ütles elukogenud õpetaja, „võiksid sa ka selle puu üles tõmmata.“ Poiss tabas õpetaja pilgu, mis sihtis vägevale tammepuule, mille latva õpilane vaevu nägi. Mõistes, kui palju vaeva oli ta äsja näinud palju väiksema puu maast kättesaamisega, ütles ta õpetajale: „Mul on kahju, kuid seda ma ei suuda.“
„Pojake, just praegu näitasid sa meile, kui suur on harjumuste jõud meie elus!“ lausus õpetaja. „Mida vanemad on harjumused, seda võimsamaks need kasvavad, seda sügavamale need juurduvad ning seda keerulisem on neid välja juurida. Mõni kasvab lausa nii suureks ja ajab juured nii sügavale, et sa ei tihka isegi proovida seda välja tõmmata.“

Harjumuste loomine

Aristoteles on kirjutanud: „Oleme need, mida pidevalt teeme.“ Merriam-Websteri sõnaraamat defineerib harjumust nii: „Omandatud käitumisviis, mis on saanud peaaegu või täielikult iseeneslikuks.“
Räägin loo mehest, kes kiirustas ratsuga kuhugi. Ilmselt oli ta teel mõnda tähtsasse kohta. Teine mees hüüdis talle tee äärest: „Kuhu sa kiirustad?“ Ratsanik vastas: „Ma ei tea, küsi hobuse käest!“ See ilmestab hästi suurema osa inimeste elu. Nad ratsutavad harjumuste kukil, teadmata, kuhu nad teel on. Aeg on haarata ohjad enda kätte ning suunata elu sinnapoole, kuhu tahaksid tegelikult minna. Kui oled elanud autopiloodil ning harjumused on sinu üle võimust võtnud, siis mõtle, miks see nii on. Ja haagi end konksu otsast lahti. Pealegi oled sa heas seltskonnas. Psühholoogilised uurimused on välja toonud, et 95 protsenti kõigest, mida tunneme, mõtleme, teeme või saavutame, on õpitud harjumuste tulemus. Sünnime küll koos instinktidega, kuid harjumusteta. Need kujundame endale aja jooksul. Juba lapsepõlves õppisime selgeks terve hulga masinlikke (see tähendab pikemalt mõtlemata) reageeringuid enamiku olukordade tarbeks.

Väljavõte Darren Hardy raamatust “Liitvõimendus”